Panustamine laiemas hariduse ökosüsteemis
Ma arvan, et oma senise elu jooksul olen panustanud laiemasse hariduse ökosüsteemi üsna palju. Ma olin kooliajal väga aktiivne õpilane. Kuulusin kooliraadiosse, -ajalehte ja -televisiooni. Samuti olin viis aastat õpilasesinduse president ning olin nii Tapa valla Noortekogu kui ka Lääne-Virumaa Noortekogu liige. Olin Eesti Õpilasesinduste Liidu aktivist ja korraldasin EÕEL-i suvekooli. Olin vabatahtlik projektis Salliv Kool ja aitasin kirjutada Õpilasesinduse aabitsat. Käisin ka õpilasesindusi koolitamas erinevatel teemadel (avalik suhtlemine, õpilasesinduse töö jne). Lisaks kõigele eelnevale jõudsin veel rahvatantsu tantsida, laulda ja trenni teha. Gümnaasiumi lõpuaktusel anti mulle kooliellu panustamise eest tunnustus “Valguse roosi medal”, mis on Tapa Gümnaasiumi kõrgeim tunnustus, mille õpilane saada võib.
Koolikeskkond meeldis mulle ja seetõttu kandideerisin ülikooli mitme aine õpetaja erialale. Kui ma alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis õpetaja erialal, liitusin Noore Õpetaja Huviklubiga (Haridusteaduste Instituudi Tudengiselts, endine NÕHK). Pärast bakalaureusekraadi saamist, suundusin tööle Aravete Keskkooli. Sel ajal hakkasin õpetaja eriala “turundama” Õpi Õpetajaks (@opiopetajaks) Instagrami kontol sisuloojana. Kui Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni hakkasin õppima, genereerisin oma mõtted hariduelust ka artiklitesse. Üks artikkel “Noored ei loe, sest õpetajad panevad käe ette” artikliga sain Eesti Meediaettevõtete Liidu maakonna parima arvamusloo nominatsiooni (allpool saab seda artiklit lugeda). Vaatamata sellele, et õpingud on läbi, jätkan panustamist ülikooli üritustesse. Sel aastal kuulusin näiteks Üliõpilaste 25. Suvemängude korraldusmeeskonda.
Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal tegin eksamit, kus üheks osaks oli andmete kogumine ja artikli kirjutamine. Kogusin Liikuma Kutsuva Kooli programmi jaoks andmeid, st intervjueerisin LKK programmiga liitunud koole. Kirjutasin liikumise ja tervise teemal ka artikli Õpetajate Lehte. Seda saab lugeda siit: https://www.opleht.ee/2025/06/laste-ja-noorte-tervis-on-meie-koigi-asi
Möödunud talvel olin Eesti kirjanduse pidunädala korraldustiimis. Üheks minu ülesandeks oli välja mõelda ja läbi viia kirjandusviktoriin. Sel aastal oodatakse mind uuesti korraldustiimi. Samuti olen teinud koostööd teiste koolidega. Mind on kutsutud näiteks mitmel korral Tapa Valla Raamatukogu korraldatud “Ellen Niiduga Midrimaal” luulevõistluse žüriisse.
Viie aasta jooksul olen õpetajana tundnud väga palju erinevaid emotsioone. Poolteist aastat tagasi arvasin, et jätan õpetajaameti täiesti maha. Kirjutasin sellest ka artikli. Ma tundsin, et mind ei väärtustata õpetajana. Minu õpetajaks kasvamise lugu on väga pikk (vestlusel võin sellest pikemalt rääkida). Mul on seljataga väga rasked kaks aastat, millest ma siiani toibun. Klassi ees oskan ennast välja lülitada ja mitte ühtegi enda sees olevat negatiivset emotsiooni õpilastele edasi ei kanna. Teraapias õpin, kuidas enda emotsioone juhtida.
Digipädevuste osas ei oska ma tuua ühtegi näidet, kus ma jääksin antud valdkonnas hätta. Ma olen kasvanud koos digimaailmaga. Ma oskasin AI-d kasutada oma õppetöös enne, kui koolis tehti sellealane koolitus, ma oskan Stuudiumist leida üles kõik võimalused ilma, et vajaksin selgitust. Oskan kasutada foto- ja videotöötlusrakendusi. Oma oskusi jagan ka õpilastega: aitan neil luua videoid ja esitlusi ning õpetan neid kasutama digivahendeid eesmärgipärselt. Näiteks toimub raamatu vastamine Padleti keskkonnas jms. Samuti on mul klassis interaktiivne tahvel, mis annab mulle lõputuid võimalusi õpilaste digipädevuse arendamiseks.
Digivaldkonna juures huvitavad mind kõige enam andmekaitsega seotud teemad kooli kontekstis. See teema huvitab mind, sest lapsed ja noored jagavad/saadavad sotsiaalmeedias endast ja teistest väga palju pilte ning koolid/õpetajad teevad seda samuti. Ka mina olen õpilastest pilte jaganud sotsiaalmeedias, kuid alati selleks luba küsinud. Oluline on teada võimalikke ohte ning lähtuma andmekaitseseadusest.
Tegin sellest magistriõpingute ajal ka esitluse:
Noored ei loe, sest õpetajad panevad käe ette
Marie-Johanna Kippar
“Siin on nii palju lehekülgi!”, “Ma ei viitsi!”, “See raamat on mõttetu,” ja teisigi sarnaseid lauseid kuulen ma laste suust kirjanduse õpetajana pidevalt. Noored ei jookse õhinaga raamatukokku raamatuid laenutama ja ei oota põnevusega õpetaja kohustusliku kirjanduse nimekirja. Isegi suvevaheajal on nii mõnelgi noorel kohustusliku kirjanduse nimekiri peas häirekella löömas.
Raamatukogud ei ole enam nii populaarsed noorte seas kui need olid kümneid aastaid tagasi. Väiksemad raamatukogud on suletud või neid ähvardab sulgemine. Selline kurb saatus on tabanud näiteks Viitna ja Moe raamatukogusid. Kooliraamatukogudes pole piisavalt noori kõnetavaid raamatuid ja nii mõnedki uuemad raamatud jäävad riiulitele, kuna need ei kuulu kohustusliku kirjanduse hulka. Uuema kirjanduse asemel eelistatakse eelmise sajandi teoseid, mida jätkub kogu klassile. Sel viisil kaotab noor aga lugemishuvi ja on vähetõenäoline, et ta väljaspool kirjanduse tundi mõne raamatu vabatahtlikult kätte võtab. Siit minu soovitus õpetajatele: külastage raamatukogusid, andke lastele vabad käed raamatu valimisel ja kuulake, millised on nende endi mõtted ja soovid.
Selge on see, et tänapäeva noor vajab teistsugust lähenemist. Kirjandus tuleb teha isiklikuks. Raamatu vastamine ei tohiks ammu olla juba faktide kontrollil põhinev. Mina arvan, et loevad emotsioonid, tunded ja mõtted, mis noorel päriselt raamatut lugedes tekivad. Tegin kunagi eksperimendi: küsisin 6. klassi õpilastelt traditsioonilisi lugemiskontrolli küsimusi, mis eeldasid faktilisi teadmisi loetud teosest. Need olid stiilis “Mis värvi oli kirst, milles aare peitus?” või “Mida ütles Toots Arnole, kui..?” Õpilaste silmadesse tekkis paanika: “Ma vannun, et lugesin, aga ma ausalt ei mäleta!” Sel hetkel teadsin, et see on esimene ja viimane kord, kui ma sellisel viisil lugemiskontrolli läbi viin. Oluline on see, kuidas õpilane teosest aru saab, kuidas oskab kirjeldada oma sõnadega olukordi ja tegelasi ning millised emotsioonid teda lugemisel valdavad. Samuti on mul õpetajana võimalik läheneda ülesandele loovalt – näiteks saab laps võimaluse kujundada loetud raamatu esi- ja tagakaane mõeldes oma lemmikutele tegelastele ja olukordadele.
Aegumatu kohustusliku kirjanduse nagu näiteks “Kevade”, “Kadri”, “Tõe ja õiguse” ja “Tasuja” käsitlemine ei pea toimuma traditsioonilisel viisil. Paljud tänapäeval raskesti mõistetavad teosed on kirjutatud esimese EV või ENSV ajal. Noored ei mõista ilma tausta avamata teose temaatikat ning ka keelekasutuse osas võivad jääda paljud laused ja sõnad selgusetuks. Näiteks saab Oskar Lutsu “Kevade” temaatikat käsitleda filmi vaadates ning klassisiseselt raamatu katkendeid lugedes. Silvia Rannamaa “Kadri” ja “Kasuema” sisu keskendub ajale, millesse tänapäeva noor end paigutada ei oska. Ta ei mõista raamatus käsitletud probleeme, kui tal ei ole kõrval lugemise ajal inimest, kes talle selle temaatika lahti seletaks. Seepärast ongi oluline käsitleda selliseid raamatuid klassis koos õpetajaga. Eesti kirjanduse ajalugu ei pea noortele õpetama terve kirjandusteose lugemise kaudu. Siin lasub imeline võimalus ajalooõpetajaga või kirjandusmuuseumitega lõimingut teha.
Ma ei ole kunagi andnud noortele kohustuslikku suvelugemist. On noori, kes loevad vaheaja esimeste nädalatega kohustusliku kirjanduse läbi ning naudivad siis ülejäänud suve, kuid on ka neid, kes ei suuda end motiveerida vaheajal õppimisega tegelema. Sõna “kohustuslik” paneb pinge peale ka mulle, mis siis veel lastest oodata. Noor peab suvel ikka ise leidma sisemise motivatsiooni raamatute lugemiseks. Näiteks saab õpetaja anda soovitusliku suvelugemise nimekirja või suunata raamatukokku lugemisbingot mängima. Näiteks on selline võimalus olemas Tapa Valla Raamatukogus. See võib olla palju motiveerivam kui õpetaja antud kohustuslik kirjandus. Mõned noored aga ei soovigi vaheajal raamatut kätte võtta ja see on ka okei.
Kui ma sunnin last jõuga raamatut lugema, ei saavuta ma õpetajana midagi. Oluline on tekitada lapses lugemishuvi, mitte anda talle kirjanduse lugemisega seotud trauma. Ma soovin lapsi kirjandusele lähemale tuua, mitte hirmutada neid sellest kaugemale. Õpilaste suhtumist ma nii naljalt muuta ei suuda, kuid õpetajana saan ma aga käsitleda kirjandust mõeldes tänapäeva noortele.